Jõulutervitus

 

Armas lugeja.

Kiriku lauluraamatu laul ”See on see öö” algab sõnadega: ”See on see öö, mil ilmutanud suur Jumal oma armastust! Laps, keda inglid kummardanud, on valgustanud pimedust.” (KLPR 34.) Aasta kõige pimedamal ajal on valguse tuleku kuulutus meile kõigile rõõmuks. Kuigi alles on esimene lumi maha tulnud ja tundub, et talv alles alanud, oleme lootusrikkad. Rõõmustame, et päevad hakkavad jälle aegamööda pikemaks muutuma ja valgus lisanduma. Lauluraamatu salm tuletab meile meelde, et valguse lisandumisel on ka vaimne mõõde. Laps (—) on valgustanud pimedust. Ehk tunneb mõnigi meist, et rahu, mida jõuluajal kõik igatseme ja millest kaunite loosungitega räägitakse, on tihti hoopis kiiruse lisandumine. Vilkuvad tuled, lõputud valikud kaubamajades, alatine õhutus rohkem tarbida, rohkem omada… Kust leiaksime aga sellise tähenduse jõuludele, mis meid julgustaks, kannaks ja tõeliselt rahu kingiks? Kingiks rahu ka siis, kui kõik jõulutuled on kustunud ja kingitused oma koha sahtlipõhjas või riiulil leidnud.

Kestva tähenduse jõuludele leiame evangeeliumist ehk rõõmusõnumist Jumala armastusest.  Lauluraamatu sõnum kuulutab meile selgelt: ”Ses valguses saad sina näha ka surres oma õnnistust. Kui kustub päike, kuu ja eha, maailma katab pimedus, siis sinu Jeesus ometi jääb valguseks veel sinule.” Jõululaps paistab väike ja abitu, kuid samas peitub tema nõrkuses ennastohverdav armastus ja maailma võitev tugevus. Temas avaldub kogu inimkonnale Jumala armastus, sest Jumal ise on tulnud meie sekka inimese kujul, väikese lapsukese näol. Kes võtab jõululapse südamesse, leiab rahu ja tähenduse, mis ulatub jõuludest kaugemale kuni igavikuni välja. ”Oh Jeesus, kallis jõulupäike, siis paista armsalt mulle ka! Et aga minu usk on väike, mul jõulutarkust õpeta, et mina kõnnin valguses ja jõulurõõmu paistuses.”

Rõõmsaid ja tähendusrikkaid jõule!

Tartu Maarja koguduse vaimulik,

Joona Toivanen.