Advenditervitus

1-icon-of-the-nativity-juliet-venterRahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! (Jh 14:27)

Kallis lugeja. Siseneme jõulude ootuse ehk advendi aega tänavu vägagi rahutul ajal ning paljudel  meist on kindlasti mõttes kriisid ja terror ümber maailma. Advendi aeg on ootuse ja rahu aeg, aga kust leida rahu kõige selle rahutuse keskel? Millist rahu aga igatseme? On olemas kahte sorti rahu, millest üks on sisemine ja teine väline. Sisemine rahu sünnib kindlustundest, armastatud olemise tundest ja elu eesmärgipärasuse tajumisest. Väline rahu tähendab aga seda, et saame elada turvalises riigis, et me ei pea kartma, kui soovime õhtul jalutama minna ning et meil on toit laual, riided seljas ja katus pea kohal. Nii sisemine kui ka väline rahu on olulised, tähtsam neist on siiski sisemine rahu, mida võime kogeda oma südames.

Võime mõelda täna ka neile eelnevate põlvede eestlastele, kelle ümber polnud välist rahu või kaunist kodumaad ning kes pidid tähistama jõule Siberis või sõja eest põgenedes kusagil kaugel välismaal. Kuidas väljendus nende elus Jumala hoolitsus? – Jumala armastus meie elus ei väljendu selles, et meie ümber oleks alati rahulik. Mitte keegi ei ole usklik raha, edu või Jumala maise õnnistuse pärast. Jumala poeg ei tulnud ju meie maailma suure isanda või kuningana, vaid ta sündis lihttööliste perre Petlemma külakeses väikeses laudas. Ta sai küll kuulsaks oma eluajal, aga maine au ei huvitanud teda. Kui ta oli oma kariääri tipul, lasi ta end kinni võtta ning surma mõista tühiste süüdistuste pärast. Väljaspool Jeruusalemma linna ristil rippudes, kannatedes ja surres vaatasid paljud inimesed tema peale – kes põlguse, kes kurbusega. Nad vaatasid inimest, kes oli väitnud end olevat Jumala poeg. Võib-olla mõtlesid nad, et kes iganes ta oli, on ta varsti surnud ja mõne aasta pärast ei mäleta teda enam mitte keegi. Jumala suurim võit saavutati aga siis, kui kogu maailm arvas, et ta kaotas. Surm ise oli kaotanud oma võimsuse.

Kui kristlus tundub Eestis olevat nõrk, ongi see just kõige tugevam. Kes veel Eestis võib kindlalt kuulutada, et surma võim on kadunud? Surm ei ole kõige lõpp, vaid uue algus. Jeesus suri, et meie ei peaks surema ning seetõttu tuli ta siia maailma 2000 aastat tagasi. Ta väitis, et on Jumal ning silmanägijate tunnistuste järgi polnud ta ei hull ega ka õel valetaja. Järelikult oli ta tõesti see, kes ta väitis end olevat: Jumala poeg.

Usklik olla tähendab olla armastatud. Usklik olla tähendab, et saame alati uskuda andestusse. Usklik olla tähendab anda andeks, paluda andeks ja uskuda, et sulle on andestatud. Usklik olla tähendab uskuda kohutavat ebaõiglust: Jumal võib anda andeks inimesele, kellele mitte keegi ei taha andeks anda. See on hea uudis meile kõigile, sest mõnel päeval võin see inimene olla mina. Seda kõike tähendab Jumala poja tulek maailma Petlemmas, tema surm ja ülestõusmine. See on jõulude tähendus, mis annab rahu, armastuse ja andestuse südamesse, mida mitte miski ei saa meilt ära võtta. See annab julguse ka vägivalla ja hirmu ees, sest surmal pole enam meelevalda meie üle. Teisel pool elu ja surma piiri ootab meid Taevase Isa armastus.

Õnnistatud advendiaega soovides

Joona Toivanen