Koguduse uued altarilinad

Linad

Nagu osa teist juba teab, sai eieie kogudus suure kingitusena uued altarilinad. Tekstiile on igat värvi kaks: Altari ees on nõnda nimetatud altaripõll ning samuti teine lina kaunistab lugejapulti. Liturgilisi värve on kirikuaastas viis ehk roheline, punane, violetne, valge ja must. Altaritekstiilid on käsitööna kudunud puuvillast Terttu Pitkäkoski Soomest ning sümboolika tekstiilide peale on tikkinud Rael Linusk. Kinnitusvahendid altari ja puldi jaoks viimistles koguduse liige, õmbleja Ülle Maremäe. Liturgiliste tekstiilide valmimist on toetanud täies ulatuses Kristiinankaupunki kogudus Lääne-Soomest. Kogudus on tänulik helde annetuse eest ning nüüdsest peale võime näha kirikuaasta vahetumist ka altari värvides. Iga heategu on heategu Jumalale kui me teeme seda armastusest tema vastu ning seetõttu on apostel Paulus kirjutanud:

“Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale, sest selle teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu.” (2Kr 9:11-12)

Liturgiliste värvide kõnekas maailm

Mida aga tähendavad erinevad värvid ja sümbolid meie kiriku uutes tekstiilides? Seletan lühidalt iga värvi ja sümboli tähendust.

Roheline on kasvamise ja õitsemise värv, mis tähendab vaimset kasvamist Jumala sõna kuulmise ja sellele kuuletumise kaudu. Meie Isa -palves me palume oma  taevaselt Isalt, ”Meie igapäevast leiba, anna meile tänapäev.” Selles palves me palume kõike seda, mis on igapäevaseks eluks vajalik. Me vajame kodu, toitu, ülesehitaivaid ja armastavaid inimsuhteid, head töökohta ja toredaid kolleege jms. Kasvades usus märkame, et kõik asjad on kingitus Jumalalt ning kõike saame vastu võtta tänuga tema käest. Ka siis kui meid tabab mõni õnnetus, on meie elu ikkagi Jumala käes. Meie inimeste kasvamine usus avaneb selles, et elame ristimise armulepingus, kuhu Jumal on meid kutsunud.

Rohelise lina peal on kujutatud kala lainetes. Kristlase elu on ka nagu lainetav meri, kus ühel hetkel oleme laineharjal, teisel hetkel langeme ja teeme pattu ning siis tunnistame Jumalale oma patud ja tõuseme jälle. Jumala arm ei tohi olla ettekääne patustamiseks, vaid pigem on meie elu pidev võitlus patu ja isekuse vastu. See on meie rist, mida kanname kuni sureme ja Kristus tõstab meid üles surnuist ja annab meile uue ihu.

Rohelise lina peal kujutatud kala sees on kreeka keele tähed, mis meie tähtedes kõlavad nagu I, H, TH, Y, S. Kokku tuleb sellest sõna IHTHYS, mis kreeka keeles tähendab kala. Sõnade sees on aga lühike usutunnistus, mis peitub iga sõna tähe sees. Kokku ütleb usutunnistus Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Päästja. Kala oli esimeste kristlaste salajaseks märgiks ajal, millal Rooma impeeriumis oli ohtlik tunnistada end kristlaseks. Turul kellegagi vesteldes võis kristlane joonistada oma jalaga liiva kala kuju ning kui teine seda märgates joonistas samuti kala liiva, võis usaldada et ka teine oli kristlane. Roomlased ei usaldanud uusi religioone ning sageli arvati, et uued usundid tekitavad ainult segadust ja korratust. Kristlased olid tuntud oma patsifismi poolest ning nad ei võidelnud ka vastu kui keegi neid ründas. See oli roomlastele omakorda ka nõrkuse märk. Ka tänapäeval on inimestel raske mõista Jumalat, kes armastas patust inimest nii palju, et oli ise valmis surema tema eest.

Valge värv sümboliseerib Jumala auhiilgust, tema taevast väge ja kirkust. Valge on ka võidu ja ülestõusmise värv. Kas sa oled märganud, et nii kümnest käsust esimesed kolm käsku kui ka Meie Isa -palve esimesed kolm palvet puudutavad meie kuulekust Jumalale? Kolm on muidugi kolmainu Jumala arv. Need esimesed käsud ja Jeesuse poolt õpetatud esimesed palved juhivad meid mõtlema Jumala auhiilgusele ja tema väele nii maailmas kui ka meie elus. Jumal on ainus Jumal ning üksnes tema nimes on meile antud pääste. Jumal on kõikide rahvaste ja kõikide inimeste Issand isegi kui nemad teda ei tunne või temasse ei usu. Jumala päästeplaan teostub vaatamata sellele, mida maailmapoliitikas toimub ning viimasel päeval saab Jumala vägi ja au avalikuks kõikidele. Meie ülesanne on viia rõõmusõnum Jumala armastusest kõikjale maailma ja kõikidele inimestele.

12595946_731309193635588_1480015226_n

Valge lina peal on kujutatud tall, kes kannab võidulippu. Ilmutuse raamatus on kirjeldatud taevast jumalateenistust, kus päästetute kogudus hõiskab au Jumala tallele, kes kandis maailma patu:

„Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!” (Ilm  5:12)

Jumala tall on Kristus, kelle tulekust kõneles Jumal juba kohe siis kui Aadam ja Eeva olid langenud pattu Eedeni aias. Tema on tapetud aga ta elab igavesti ning tema kannab võidulippu, sest tema on võitnud surma, ja hävitanud kuradi ja patu väe.

 

Violetne värv sümboliseerib kannatust, patukahetsust ja meeleparandust. Pattude andeks palumine ja andeks saamine on kristliku usu keskne tähendus. See on Jumala ennast ohverdava armastuse avaldus ning seetõttu avaldub see teema mitmel viisil kiriku elus. Jumala armastus sai avalikuks selles, et ta tuli inimeseks, elas ja kannatas ning suri meie eest. Jumala armastuse suurim tegu oli tema kannatus. Jumala arm jõuab meieni läbi tema sõna ja pühade sakramentide. Jumala sõna kinnitab, et: Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud”, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis. (1 Jh 9,10)

Lilla

Usaldus ja andestus kuuluvad alati kokku. Ainult inimene, kes igatseb andestust ja usaldab, et Jumal suudab talle andestada tuleb Jumala ette andestust paluma. See on ka meie usu sisu. Patte tunnistades ja Jumala armu vastu võttes vabaneme oma valedest, isekusest ja leiame rahu oma südamesse. Jumal teeb meid puhtaks ja kuulutab meid õigeks, pühaks ja puhtaks. Tema armust oleme me õigeks mõistetud. Jumal ei näe meid vaadates enam meie pattu, kuigi pärispatt on ikkagi meie sees, aga näeb üksnes Kristuse pühadust ja puhtust inimeses, kes usaldab Kristuse lunastustööd.

Violetse altarilina peal on Kristuse okaskroon, mille okastes on näha kolm tilka punast verd. See on Jumala poja ohvriveri, mis voolas meie kõikide pattude pärast Golgata ristil. Okaskrooni keskel on kolm naela risti kujus, millega Jumala poeg naelutati ristile. Igaüks meist oma tegudega on naelutanud Jeesuse risti. Tema oli siiski valmis surema meie eest ja annab meile andeks. Ta arm on nii mõõtmatu!

Punane värv sümboliseerib Jumala armastust, tuld ja verd. Tuli ja veri viitavad märtritele, kes pidid surema ning peavad ka tänapäeval surema oma usu tõttu. Õnneks Eestis saame turvaliselt uskuda ja olla kristlased ilma, et peame kartma oma elu eest. Usutunnistuse kolmas artikkel räägib Pühast Vaimust, kes on nii maailma kui ka meie pühitseja. Püha Vaimu ülesanne pole tõmmata tähelepanu endale, vaid ta kirgastab alati Kristust ja juhib inimesed Kristuse risti juurde. Seetõttu on Püha Vaimu töö sageli märkamatu, aga siiski äärmiselt oluline. Ükski ei saa tunnistada Jeesust Jumala pojaks kui Püha Vaim ei tegutse temas. Püha Vaimu oleme saanud kingituseks püha ristimise kaudu, aga kõik inimesed ei teagi, et nad on saanud sellise kingituse. Püha Vaim ei saa tegutseda inimeses, kes ei otsi Jumalat ning kes ei taha Jumala armu. Ometi on Püha Vaim antud kõikidele, kes on ristitud kolmainu Jumala nimesse.

PV

Punase altarilina peal on Püha Vaimu klassikalised sümbolid. Langev tuvi meenutab meile Jeesuse ristimist, millal Jeesus võttis endale messia kutsumuse ning mis oli esimene konkreetne samm Golgata poole. Peale ristimist viis Püha Vaim ju Jeesuse kõrbesse, kus Saatan kiusas teda. Tule leegid tuletavad meelda Nelipüha, millal apostlid said Jeesuse lubatud väe kõrgustest. Igaüks hakkas ülistama Jumala suuri tegusid nendes keeltes, mida Jumal andis neile rääkida. Nelipüha päeva peetakse ka kiriku sünnipäevaks.

Must on surma ja surmahaua värv. Surm varjutab inimese elu iga päev, kuigi me sellele alati ei mõtle. Mõnede mõtlejate jaoks on surma reaalsus ja paratamatus tekitanud palju peavalu ja meeleheidet. Kõik, mida inimene oma elus saavutab, peab ühel päeval kaduma, mistõttu on surematusest kirjutatud väga palju lugusid ja muinasjutte. Elu ja surma küsimused puudutavad meid kõiki. Kuidas aga suhtuda surmasse? Muiste kristlased tahtsid teadlikult meenutada oma surelikkust, et neil säiliks realistlik vaade elule. Sama mõtteviisi leiame näiteks stooa filosoofiast, kus surma tuleb aktsepteerida elu lõpuna.

Meil kristlastel on aga ülestõusnud issand Jeesus Kristus, kes on surma võitja. Seetõttu paistab musta altarilina keskel suur hõbedane rist, mida ümbritsevad kreeka tähed IC HC, NI KA. Esimesed tähed tähendavad Jeesust Kristust ja teised tähendavad vallutamist või võitu. Tähtede tähendus on selles, et Jeesus Kristus on võitnud surma. Psalmi kirjutaja on tundnud Jumalat hästi kui ta kirjutas:

Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! …  Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus. (Ps 139:8,11-12)

Ei ole olemas kohta, kus Jumal ei oleks. Isegi pimeduse ja surma keskel helendab Jumala võidumärk. Ainult kristlastena ja ülestõusmise tunnistajatena me võime julgelt väita, et mitte ükski inimene ei ole elanud ilmaasjata. Ka maise mõõdupuu järgi viletsa ja lühikese elu elanud inimeste elul on tähendus, sest see elu on igavene Jumala juures. Jumal ei mõõda meid selle järgi kui kaua ja millist elu elame siin maailmas, sest meie lõplik elu on Jumalas, kes on meie elu andja. Maine elu on kingitus, mida meil tuleb väärtustada, aga selle maise ja tuhmi aarde saladus tuleb esile siis kui see avaldub peale surma ülestõusmise hommiku säras.

Olgu need kaunid altarilinad ka meie uue kiriku kaunistuseks ja kõnekaks õnnistuseks igale kiriku külastajale.