Jumala au kaks poolt

Kirikuruum on pime ja õrn suits teeb õhu ähmaseks. Uksest sisse astudes pole altarimaal nähtav ning vaatepilt ei meenuta üldsegi ruumi, mida olen harjunud nägema, kui kiriku vahekäiku mööda altari poole sammun. Pingid on kõrvale tõstetud ja lagedal põrandal on hulk kõrgeid sambaid, mille peal on liikuvad prožektorid. Valguskiired on selgelt nähtavad suitsuse õhu tõttu ja ruumi täidab kummaline, intensiivne müra, mis vahelduvalt meenutab kord äikesetormi, vihma, maavärinat, tuule uilgamist ja vulkaani mürinat. Ruumi sees on raske kaua olla, sest intensiivne heli tungib sügavale sisemusse ja punased ja valged tuled lõikavad noa kombel pimedust.
 tundra pilt
Foto: Patrik Tamm
See oli minu kogemus UIT linnafestivali raames korraldatud ettendusest Tartu Maarja kirikuruumis. Etenduse nimi oli “Halo” ehk aupaiste.
Minu jaoks oli selline ettendus kirikuruumis kõnekas, kuigi üks sõber kirjeldas kogemust pigem põrgulikuks. Võibolla aga mäletame, et Jumala aupaiste või auhiilgus sai Iisraeli rahvale ilmsiks vägagi erinevatel ja kohati ka vastuolulistel viisidel. Usu esi-isad õppisid tundma, et oma pühaduses oli Issand Sebaot kardetav ja haaramatu. Iisraeli suurim ja võimsaim prohvet Mooses kohtus Siinai mäel Jumalaga ning all ootav rahvas ei näinud muud kui tormi ja tuld.
Ja kolmandal päeval, kui hommik oli saabunud, sündis, et hakkas müristama ja välku lööma: mäe kohal oli ränk pilv ja kostis väga vali sarvehääl, nõnda et kogu rahvas, kes oli leeris, värises. Siis Mooses viis rahva leerist välja Jumalale vastu; ja nad jäid mäe jalamile. Ja kogu Siinai mägi suitses, kui Issand laskus sinna tule sees; selle suits tõusis üles nagu sulatusahju suits, ja kogu mägi vabises kõvasti. Ja sarvehääl läks üha valjemaks; Mooses rääkis ja Jumal vastas temale valjusti. Ja Issand laskus Siinai mäele, mäetippu; Issand kutsus Moosese mäetippu ja Mooses läks üles. (2 Ms 19:16-20)
Mõelge, mida Iisraelilased pidid mõtlema: Kas selline ongi Jumal, kes meid päästis Egiptusest? Mida ta meist tahab? Kuidas peaksime me teda teenima?
Lutheri kohaselt on Jumalal kaks poolt. Esiteks tema haaramatu ja püha olemus, mis paneb meid teda kartma. Jumala püha seadus esitab meile selge ja eiramatu nõude: “Olge pühad nagu mina olen püha!” Nõnda saab 10 käsust läbipääsematu müür meie ja Jumala vahel, kuna igaüks peab tunnistama oma suutmatust olla püha. Jumala haaramatus ja rangus hirmutavad meid, aga alles siis avab Jumal meie südamed nägema tema hiilguse armulist külge ja ta päästeplaani ilu. Meil ei ole muud võimalust, kui tunnistada oma isekust ja nõrkust, aga see ongi meie jaoks armu tee algus. Äkitselt toimub meie sees muutus ja näeme maailma ja Jumalat ühtäkki teises valguses. Midagi pole muutunud, aga ennäe, Jumala hirmutav pale on möödunud ja me tunneme ta ära. Ta ongi nagu meie, sest me näeme Jumalat Inimese Pojas palgest palgesse.
Seda kogesin ma Maarja kirikus etenduse ajal altari poole kõndides. Läbi pimeduse liikudes hakkas altarimaal paistma, ning aeg-ajalt libisesid eredad tuled ristilöödud Kristusele ja risti juures nutvatele jüngritele. Ma nägin Jumala teist palet, tema ennast ohverdavat armastust. Valged tuled osutasid läbi ruumis viibiva udu taeva poole ja õhku täitis langeva vihma heli. Kas mäletame Jumala lubadust prohvet Hooseale?
Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad. (Ho 6:1-3.)
Maarja kogudus tänab UIT linnafestivali korraldajaid võimsa ja kõneka etenduse eest.
Joona Toivanen