Ülevaade Tartu Maarja kiriku ajaloost

Juured keskajas

Tartu Maarja kogudus on Tartu vanim järjepidevalt tegutsenud kogudus. Koguduse ajalugu arvestatakse aastast 1224. Rukkimaarjapäeva ehk Maarja uinumispüha (15. augusti) järgi nime saanud koguduse ajalugu on nii Tartu linna kui ka kogu Eesti ajaloo kontekstis olnud tähelepanuväärne.

TartuMaarja_kiriku_vana_plaanNn vana Maarja kirik, 14. sajandi alguses ehitatud kaunis basikaalse põhiplaaniga telliskirik on tänaseks hävinud. Põhjasõja ajal sai kirik tulekahjus tugevasti kannatada ja hoone jäi nähtavasti raha puudusel taastamata. Kirik seisis varemeis ja lammutati 18. sajandi lõpul. 19. sajandi alguses ehitati sellele kohale Tartu ülikooli peahoone. Tol ajal jäi Tartusse vaid üks kirik, kus tegutsesid ümbruskonna eestlaste ning linna eestlaste ja sakslaste kogudused.

1833. aastal ühinesid Tartu Maarja kihelkonna ehk maakogudus ja Tartu linna eestikeelne luterlik kogudus. Otsustati, et eesti koguduse jaoks on vaja ehitada uus kirikuhoone ja Jaani kirik tuleb jätta saksakeelsele kogudusele.

Uue kiriku ehitamine

Nn. uue Maarja kirikuhoone projekteeris tolleaegne Tartu linnaarhitekt Georg F.W. Geist. Ta tegi 1834. aastal kaks erinevas stiilis kiriku projekti: ühe klassitsistlikus ja teise neogooti stiilis. Tartu Maarja kirik ehitati klassitsistlikus stiilis. Nii on Maarja kirik osa Tartu vanalinna ansamblist.

Kirikuhoone rajati vanalinnast väljapoole Viljandi ja Võru maanteede ristumiskohale. Tööd kestsid plaanitust kauem, sest kiriku torn varises ehituse käigus ja seda tuli teist korda uuesti laduda. 1841. aasta lõpuks olid ehitustööd lõppenud ja kirik õnnistati sisse 11. jaanuaril 1842, s.t. esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva. Seda pühapäeva hakati edaspidi tähistama kiriku aastapäevana.

Kirikuhoone peamiseks aktsendiks oli läänefassaad peasissekäigu ja torniga. Suurte ümarkaares akendega seinu ilmestasid nurgapilastrid ja lai räästakarniis. Portaali rõhutas pilastritele toetuv frontoon. Samu kujundusmotiive kasutati ka astmeliselt aheneva torni juures.

Eesti koguduse kirik

54	Maarja kirik (EPA võimla on ehitatud nendele müüridele)Tartu Maarja kirik oli Tartu esimene eestlaste endi rajatud kirikuhoone. Kiriku ehitust saatis rahanappus ja mitmed Geisti projektis kavandatud üksikasjad teostusid lihtsustatud kujul. Torni ülemine, kellakorrus oli projektis kavandatud jätta avatuks. Alumise korruse avadele projekteeriti klaasist aknad.

Säilinud fotode järgi on näha, et torni avade osas arhitekti nägemus ei teostunud, vaid kõik torniaknad suleti puidust luukidega. Ära on jäänud ka muid fassaadi ehisdetaile. Mõlema külgseina keskmise akna alla ehitati lisaväljapääsud.

Kirikusaali ehitati kahe vääri asemel üks väär, mis ulatus külgedel kuni altarini. Kiriku kivist altar ja korintose kapiteelidega ehitud paarissammastega retaabel oli kavandatud Geisti enda poolt. Kirikusse paigutati Kessleri orel, altaripildi maalis F. von Sivers. Nii altaripildi kui ka oreli tarvis oli kogudus teinud eraldi korjanduse. Kirikus oli üle tuhande istekoha.

1862. aastal tehti kirikus suurem remont ja ümberehitus. Pandi üles ka uued kellad ja uus kantsel. 1889. aastal telliti kiriku jaoks uus altarimaal, mille tegi Tartus tegutsev tuntud baltisaksa kunstnik Julie Emilie Wilhelmine Hagen-Schwarz. Maalil oli kujutatud Kristust ristil ja risti all Maarjat, Johannest ja Maarja Magdaleenat. Pildi kohale retaablil oli kirjutatud tartumurdeline piiblisalm: ”Nida om Jumal ma ilma armastanu” (Johannese ev. 3:16).

1890. aastal ehitati kuulsa orelifirma Saueri poolt uus orel. 1930ndatel ehitati kirikusse keskküte. Kirikus oli ühte ruumi kujundatud muuseum, kus hoiti vanu kirikuga seotud esemeid, raamatuid ja dokumente.

Kiriku hävimine ja koguduse tegevus ajutistel pindadel

Kirik sai tegutseda pool aastat vähem kui 100 aastat. Teise maailmasõja ajal, 12. juulil 1941 pommitasid Nõukogude väed Tartut. Tules hävis mitusada hoonet, nende hulgas Maarja kirik. Hävisid ka kiriku muuseum ja väärtuslik arhiiv.

Kirikuhoonest on säilinud vaid kiriku seinad ja suur kell, mis viidi 1948. aastal Paistu kiriku torni. Säilinud on ka natuke inventari: armulauariistad, altari krutsifiks, väike ristimisvaagen, samuti praost Willigerode kirjutatud kirikukroonika, kirikukoori lipp (1936) ja 1894. aasta laulupeoks valmistatud kirikukoori lipukandja sini-valge-must särp.

Teise maailmasõja ajal ega järel ei antud okupatsioonivõimude poolt kogudusele luba oma kodukirikut taastada. 1956. aastal andsid Tartu linnavõimud kirikuhoone varemed Eesti Põllumajandusakedeemiale (EPA) ja sinna ehitati võimla, arhitektiks I.Kalmet. Torni kaks säilinud kivikorrust lammutati. Tornivööndis lammutati ka seinad kiriku seintega samale kõrgusele ja torni neli massiivset jalga lammutati kuni vundamendini. Kaasaegsete mälestuste kohaselt kasutati lammutustöödel EPA üliõpilasi. Juurde ehitati kirikuhoone peafassaadiga külgnev 2-korruseline kõrvalhoone, kuhu mahutati väiksemad harjutussaalid, pesuruumid, kabinetid ja katlamaja. Spordikompleks valmis 1961.

Pärast kiriku hävimist on kogudus tegutsenud lühikest aega Jaani ja Ülikooli kirikus, seejärel ligi 50 aastat Peetri kirikus. 1997. aasta detsembris valmis kogudusele tagastatud kogudusemajas (Õpetaja 5) endises leerisaalis kirikusaal, mis pühitseti advendiaja alguses ja võeti kasutusele jumalateenistusruumina. Kirikusaal oli mõeldud ajutise lahendusena kasutada seni, kuni oma kirik peagi tagastatakse ja taastatakse. Kuna kiriku tagastamine venis, siis jäi kogudusemaja kirikusaal koguduse jumalateenistuste ja talituste ruumiks 13 aastaks.

2008. aasta detsembris anti kogudusele kiriku omandiõigus tagasi, tegelik ruumide üleandmine omanikule toimus aga alles pärast ülikooli uue võimla valmimist 15. augustil 2009. Kogudus muretses esmavajaliku inventari ja kohandas endise spordisaali ajutiseks kirikuruumiks. Kirikut saab sellisena kasutada teenistusteks, talitusteks, kirikukontsertideks ja muuks kohaseks otstarbeks seni, kuni valmib taastamisprojekt ja algab ehitustöö.

Maarja kirik ja kogudus Tartu ajaloo kontekstis

19. sajandi keskel oli Marja kirik ja kogudus Tartu ainus eestlaste kogudus. 1857-1885 oli koguduse õpetajaks praost ja kirikunõunik dr. Adalbert Hugo Willigerode. Tema ajal oli Maarja kirik eesti ”esimese” ärkamisaja üheks keskuseks, kuhu oli koondunud eestlaste ärkamisaegne vaimuelu. A.H.Willigerode andis mõnda aega välja ajalehte ”Tallorahwa Postimees”, kirjutas laule, juhtis pasunakoori, oli esimese Eesti üldlaulupeo (1869) korraldustoimkonna president.

Üldlaulupidude traditsiooniga on seotud ka teine seik. 17. juunil 1869 (vkj) toimus üldlaulupeo ühendkoori esimene kokkulaulmine ja peaproov just Tartu Maarja kirikus. Maarja kiriku tornist mängis pasunakoor ka laulupeo avamängu. Kirjanik Ain Kaalep on seetõttu võrrelnud Maarja kirikut eesti rahvuse sünnikohaga.

Tartu Maarja kirikukoor loeb oma ajalugu aastast 1836. Koor osales esimesel eesti üldlaulupeol 1869. Koori 100. aastapäevaks valmistati uus lipp, mis on tänaseni alles ja kasutusel. Ühel poolel on valgel taustal tekst „Tartu Maarja kirikukoor 1836-1936” ja teisel pool mustal taustal kuldsed tammelehed ja juubeli number 100.

1888-1922 oli Tartu Maarja koguduse köstriks Juhan Kurrik. Ta oli ärkamisaja silmapaistev tegelane, kooliõpetaja ja on kirjutanud ka mitmeid kooliõpikuid, sh esimesed eestikeelsed algebra ja kehalise kasvatuse õpikud. Ta tegutses Eesti Aleksandrikooli Peakomitees, oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaid ja Vanemuise Seltsi aseesimees.

Köster J.Kurriku abikaasa Wilhelmine õmbles 1894. aasta laulupeo jaoks Tartu Maarja kirikukoorile sini-valge-musta lipu, lipukandja särbi ja rosetid. Lipp ei ole tänaseni säilinud, kuid 3 m pikk ja 59 cm lai särp on alles. Koguduse arhivaar Konstantin Kurrik viis selle 1941 Saksamaale, 1957. aastast hoidis seda Rootsis Artur Taska. 1995 toodi särp Tartusse tagasi.

Pastor Paul Willigerode, A.H.Willigerode poeg ja ametijärglane oli Tartu Maarja koguduse õpetaja aastatel 1885-1914. Ta oli ka Peterburi luterliku kindralkonsistooriumi assessor ja aastast 1915 Moskva luterlik piiskop. Ta suri vangistuses 1919.

1934-1941 oli Tartu Maarja koguduse õpetajaks Aksel Erich Vooremaa, kes alustas siin abiõpetajana tööd juba aastal 1927. Õpetaja Vooremaa suri märtrina 8. juuli õhtul 1941 kommunistide korraldatud massimõrvas Tartu vanglas. Tema laip leiti hiljem vangla kaevust ja 25. aprillil 1942 maeti ta koos 193 mõrvatuga Tartu Pauluse kalmistule. 8. juuli on kuulutatud Eesti luterlikus kirikus märterpastor Vooremaa ja teiste nõukogude okupatsiooniaja märtrite mälestuspäevaks.

Peeter Paenurm