Milline usk meid päästab?

Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! (Mt 8) Need sõnad ütles Jeesusele Rooma sõdur, kui ta teenija oli haige. Jeesus imestas, sest sellist usku polnud ta varem näinud.

Milline on aga päästev usk? Milline usk teeb meid õndsaks? Kuigi usust räägitakse palju, kas me siiski teame, milline on õige ehk päästev usk? See on tähtis küsimus, sest me kõik tahame ju saada päästetud. Sageli kuuleme öeldavat, et usk peab olema isiklik. See on selles suhtes tõsi, et keegi ei saa uskuda teiste eest. Kui samaarialased tulid kaevul istunud naise kutsel kuulama Jeesust, ütlesid nad talle, et enam ei usu nad seetõttu, et olid naiselt kuulnud Jeesuse kohta, vaid seetõttu, et nad ise kuulsid ta õpetust ning veendusid, et tema on tõesti Iisraeli päästja. Samas ei ole isiklikkus kõige olulisem usu kriteerium. On ju väga paljudel isiklikke uskumusi erinevate asjade kohta! Ka ateistidel on isiklik veendumus, et teatud viisil määratletud jumalust pole olemas. 

Ka usk üksnes Jumalasse pole kristlik usk, sest paljud inimesed usuvad, et on olemas mingisugune jumalus või kõrgem jõud. Apostel Jaakob on kirjutanud, et ka kurjad vaimud usuvad, et Jumal on üks. Keegi ei saa õndsaks seetõttu, et usub, et on olemas jumal või et on olemas hing või surmajärgne elu. Õndsaks tegev usk on usk Jeesusesse. See vast pole kellelegi kirikuskäijatest üllatus, kuid on oluline üha uuesti rõhutada, et õndsaks teeb üksnes usk Jeesusesse. Usk Jeesusesse on seega usk, mis meid päästab! Õndsuse teel on inimene,kes on teadlik oma patusest olemusest ja usub Jeesusesse oma päästjana.

Pange tähele: Jeesus ei tohi olla meie jaoks hea inimese eeskuju ehk moraali mustermees, vaid tema on üksnes meie päästja ja meie lunastaja. Kui usume, et Jeesus on hea eeskuju ja püüame kõigest südamest järgida tema eeskuju, pole meil päästvat usku. Jeesuse tegusid oma elus jäljendada püüdev inimene usub pigem oma pingutustesse ja oma headusesse kui Jeesusesse oma päästjana.

Õndsaks tegev usk on osadus Jeesusega ja nõnda kõik, mida Jeesus saavutas, antakse kingitusena inimesele, kes temasse usub. Seetõttu on usk Jeesusesse rõõmus vahetus, kus meie anname temale oma isekuse, omakasupüüu, uhkuse, õeluse, kadeduse, kibestumise ja surma ning tema annab meile vastu oma pühaduse, armastuse, õndsuse, puhtuse, rahu ja elu. Seetõttu polegi usk ise see, mis meid päästab, vaid tema, kellesse me usume, on see, kes meid päästab! Oluline pole ka see, kui tugev on meie usk ja kui püsiv see on, kuni meie usu objektiks on Jeesus. Päästev usk on usk lunastajasse, kelle surm ja ülestõusmine on puhastanud meid kõigest patust. Usu kaudu saame vastu võtta kõige selle imelise, kauni ja armsa, mida Jumal meile pakub.

Tähtis on veel rõhutada, et õndsaks tegev usk on usk üksnes Jeesusesse. See tundub iseenesest mõistetav, aga on siiski oluline rõhuasetus. Meil inimestel on nimelt kalduvus uskuda Jeesuse lisaks ka sellesse, mis on inimeses head. Internetis olen sattunud vaatama videoid, mille pealkirjaks on, et ”see video taastas mu usu inimkonda”. Videos käitub tavaliselt mõni inimene isetult, aitab kedagi ja näitab, et on hea inimene. Me suudame ju teha häid tegusid ja on tähtis, et me üksteist armastame ja teenime, aga me ei tohi arvata, et meie enda headus teenib meile tee taevasse. Kui usume Jeesuse päästetöö lisaks oma enda headusesse kui millessegi, mis meid päästab, või kui millessegi, mis kohustab Jumalat meid rohkem armastama, oleme kaotanud õndsaks tegeva usu.

Me saame Jumalalt kõige kingituseks armust, mistõttu me saame armastada oma lähedasi. Meil tuleb andestada, sest Jumal on andestanud meile. Meil tuleb armastada, sest Jumal on kõigepealt armastanud meid. Tema andis oma elu meie eest, et me annaksime oma elu üksteise eest. Sellised teod on õiged usu viljad, aga kui me arvame, et need teod loeb Jumal meie kasuks ja hakkab meid rohkem armastama, oleme me juba eksinud päästvast usust ja tõstnud Jeesuse kõrvale oma teened, teod ja au. Hästi ärateenitud arm teeb tühjaks ärateenimatu armu ning seetõttu on inimese oma au ja õigus päästva usu täielik vastand.

Seda nüanssi on kristluse juures väga raske mõista. Kõik saavad aru, et patt on paha, ning et patt lahutab meid Jumalast. Raskem on aga mõista, miks vaga ja pühalik elu võib täpselt samuti lahutada inimest Jumalast ja viia ta hukatusse. Jumala Püha Vaimu on vaja, et mõistame, et kõik meis on meie patuse loomuse tõttu määrdunud: Igas palves on veidi isekust, igas patutunnistuses on veidi edevust, meie ohvrimeelsuses ja lahkuses on alati veidi uhkust. Teised inimesed seda ei märka, aga Jumal näeb läbi kõik meie sügavaimad motiivid. Kas Jumal peaks tasuma sulle su härdad palved? Kas peaksid saama palga selle eest, et annetasid kogudusele või andsid raha vaesele? Kas peaks Jumala tasuma sulle, et sa ei öelnud paha sõna oma tuttavast, kelle kohta sul on negatiivne hoiak? Kas Jumal armastab sind rohkem, kuna oled teinud otsuse tulla täna kirikusse? Kas ta hoolib sinust nüüd enam, kui sa oled võitnud mõned kiusatused, millega oled kaua võidelnud? Kui sa oma südames tahad tasu kõige selle eest, peaks Jumal andma sulle ka tasu siis, kui oled jätnud midagi tegemata või oled käitunud isekalt.

Paulus on kirjutanud: mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks (kahjuks või kaotuseks), et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. (Fl 3:7-9)

Usu omamiseks ei ole inimesel vaja olla veendunud mingites filosoofilistes või mõistuse argumentides. Peab olema üksnes arusaam sellest, et meis inimestes pole midagi head, millega me oleksime Jumala armu ära teeninud või kõlbaksime Temale. Jumal siiski armastab meid ja märgiks sellest on ta saatnud oma Poja, kes andis oma elu meie eest. Me teeme vigu, aga Jumala andestus on suurem kui ükski eksimus. Tõeline usk võib kahelda endas ja isegi oma usu tugevuses, aga mitte kunagi meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, kelle võit on lõplik ja arm on piiritu. See on meie Issanda lubadus oma sõnas ja sakramentides. Nõnda võime kõik ühineda Rooma sõduri palvega: ”Issand, ma ei ole seda väärt, et sa tuled mu juurde. Ütle ainult üksainus sõna, siis saab minu hing terveks.”

Joona Toivanen