Kannatuse mõistatus maailmas

Õndsad on…

Maailmas on palju ilusat ja head, aga samas tuletavad igapäevased uudised meile meelde ka teistsugust tõelisust. Palju on ka kannatust, ahnust ja isekust ning õnnetusi, mis ajendavad küsima, kus on armastav Jumal kõige selle keskel.

Lugedes Jeesuse mäejutlust Matteuse evangeeliumis, on tähelepanuväärne et Jeesus teadis, et kannatuse on osa maailma korrast. Muidugi tegi ta ise head ja aitas neid, kes abi vajasid, aga õndsaks kiitis ta neid, kellel oli usk kannatuse ja valugi keskel. Õndsaks kiitmistes tuleb esile kaks detaili: esimene neist on selge kannatuse, mure ja vaesuse tõelisuse kinnitamine. Maailmas ja usklikel on muresid, nälg, janu, nende eludes on rahutust ja vaesust, aga teiseks märkame, et õndsad on just nimelt need, kes vaatamata kõigele sellele usaldavad Jumalat. Õndsaks kiidetakse ja kuulutatakse need, kelle ellu suhtumine on usaldus Jumalasse.

Miks jumalatud elavad hästi?

Iiobi raamat, Õpetussõnad ja mitmed psalmid käsitlevad Piiblis kannatuse problemaatikat. Psalmides küsib palvetaja sageli, miks õelad ja jumalatud inimesed elavad head elu, samas kui õiged ja usklikud kannatavad. Mõni võib küsida Aasafi psalmi sõnadega (Ps 73), milleks üldse olla usklik, kui Jumal ei kaitse inimest kannatuse ja valu eest. Kas usk Jumalasse ei kaitsegi inimest kõige kurja eest? Kui me siiralt palume Jumalat, miks ta ei vasta meile nõnda nagu me tahame?

Piiblit lugedes ilmneb usu aeg-ajalt raskesti mõistetav paradoks. Jumal ei vasta meile nagu me eeldame või ootame, vaid tema vastab palvetele nagu ta ise tahab. Usklik olemine ei tähenda seda, et meil poleks kahtlusi, vaeva või kiusatusi. Terve usk on selline, mis on maailmas proovile pandud ning seetõttu ei ole usk lihtsa elu garantii. Kui aga läheneme usule küsides, “mis kasu mina sellest saan”, oleme juba eksiteel. Uskumise põhjuseks pole kasu saamine, vaid kohtumine Jumalaga ning temale au andmine ning selle kaudu enda olemuse uuesti mõtestamine. Jumala on kõige läte ja kõige viimane põhjus ning usus tunnistame, et Jumal on Issand ning meie oleme tema loodud olendid. Kui oleme avastanud usus Jumala suuruse kogemuse, kaovad ja hävivad osad meie küsimustest. Seetõttu on Jumala vastus Iiobile paljude lugejate jaoks raskesti arusaadav. Kui Iiob küsis, miks ta pidi elus nii palju kannatama, vastas Jumal talle sisuliselt nõnda: “Mina olen Jumal, kõigeväeline taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu looja. Sina ei ole Jumal.” Iiobi jaoks oli see vastus piisav. Kuidas on aga lood sinuga?

Mis saab jumalatu ja õela elust?

Miks siis õelate ja isekate inimeste elu paistab hea ja lihtne? Aasaf kurdab psalmis 73, et ta tahaks ka ise olla nagu jumalatu ja isekas inimene, sest nende elu paistab väliselt lihtne ja hea. Lõpuks sai ta pühakojas Jumala juures aru, et inimese elu tuleb vaadelda igaviku vaatepunktist. Spordivõistlustel ei kiida me ju seda, kes vahepeal juhtis, vaid seda kes lõpuks jõudis finišisse võitjana. Võitja ja õnnis on aga see, kes paneb oma lootuse Jumalale, mitte rahale, inimsuhetele või oma enda võimetele. Vana ütlus memento mori (”pea meeles et oled surelik”) on väga tähendusrikas. Tarkus elus kasvab välja elu piiride mõistmisest ja Jumala usaldamisest. Inimese tõeline õnn on olla Jumala lähedal!

Kuidas aga Jumal tegutseb õelate ja jumalatute elus? Kas Jumal maksab inimestele kätte mõne looduse õnnetuse kaudu? Öeldakse, et tõeline viha tuleb esile hetkel, kui paistab, et ta ei saa üldse vihaseks. Jumala viha õudus on selles, et ta lase midagi halba juhtuda ja nõnda laseb inimesel uppuda oma isekusse ja kurjusesse. Isekas inimene arvab, et ta naudib elu, aga põletab oma elu lõpuni. Ta püüdleb kogu aeg millegi poole, mida ei oska võib-olla kirjeldada ja naudib elu väliseid asju. Õnn on aga ellusuhtumine, mis on leitav Jumalas ja tema läheduses, tema osaduses ja armastuses isegi kannatuse keskel.

Jumal on kõige algus ja lõpp

Alguses vaatasime Jeesuse mäejutlust. Kui Jeesus õpetas käskude kohta või õpetas meid palvetama, pange tähele, et mõlema keskse õpetuse eesotsas oli Jumala tänamine ja tema au kinnitamine. Kolm esimest kümnest käsust kõnelevad meie suhtest Jumalaga ning Meie Isa palve alguses anname au Jumalale, paludes ta valitsust nii taevas kui maa peale ja alludes tema tahtele. Jumal Isa on Jeesuse õpetuse alguses ning alles siis tulevad ligimene, muud käsud ja meie enda vajadused. 

Kas see tundub õiglane? Me oleme ju harjunud et me ise oleme oma elu keskmes ning ise oleme oma elu peategelased. Siin sisaldub paradoks, mida mõnikord ka tavalised inimesed märkavad, ilma et kuuleksid seda otse Jeesuselt Jumala sõnast. Nii kaua, kui me tahame endale midagi, põgeneb selle igatsuse objekt meie eest. Kui me lõpetame tahtmise, võime me leida selle, mida otsisime. Kuidas on see aga võimalik? Kui lõpetame millegi tahtmise, mis rõõmu saame me sellest, kui me selle saame? Kas õnn ja rõõm ei peitugi selles, et me saame selle, mida me tahtsimegi? Ma ei tea, mis on teie kogemus elust, aga minu kogemus on see, et kuigi ma tean, mida tahan, ei mõista ma alati, mida ma tahan. See, mida ma tahan, polegi see, mida ma tegelikult tahan. Ma tahan midagi ja arvan, et see asi on mida tahan, aga selle asja leides saades märkan, et see polnudki see, mida ma tegelikult tahtsin.

Jeesus, kes teab, mida me tegelikult igatseme, sõnastab selle nõnda: ”Otsige esiti Jumala riiki ja tema õiglust. Siis te saate kõike muud pealegi.” Otsides ja õppides tundma Jumalat läbi Jeesuse, leiame selle, mis täidab igatsuse meie hinges. Kahjuks aga on meie tunnetus selle elu ajal veel poolik, sest maine mõjutab ja ahvatleb meid. Mõnikord võib juhtuda nii, et kuigi kogeme Jumalaga kohtumises oma igatsuse täitumist, võime selle unustada ja hakkame taas otsima täitumust oma igatsusele sellest maailmast. Sellepärast vajamegi iga päev meeldetuletust Jumala armust. Lõplikult saab meie igatsus täidetud alles siis, kui oleme jõudnud Jumala juurde ja näeme teda palgest palgesse. Praegu ja siin aga Jumal hoiab ja toidab meid armuga oma sõna ja sakramendi kaudu, mis on pilt sellest, mis ees ootab.

Paulus on kirjutanud Jumala armust nõnda: “Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.” (1 Kr 13:12,13)