Vabadus kui vastutus

(Kõne Eesti taasiseseisvumise 26. aastapäeval, 20.08.2017)

Minu kui soomlase jaoks on alati huvitav võtta sõna naaberrahva tähtsatel riigipühadel. Sees on teatud aukartuse tunne, sest kuigi meie rahvaste ajalood on omavahel tihedalt põimunud, on iga rahva vabadus ja iseseisvus püha ja eriline asi. Mõtlen sageli, et küllap oleks parem, kui võtaks sõna mõni teine, kes on ise läbi elanud taasiseseisvumise kogemuse ja saanud ise kogeda, mida tähendab vabadus selles hetkes. Kui kallis on see kogemus.

Mõeldes aga edasi, mõistan et minuga sarnases olukorras on iga noor inimene, kes on sündinud vabas ja iseseisvas Eestis. Aeg seisab müürina meie vanemate ja vanavanemate elukogemuste vahel ning alles on jäänud üksikinimeste lood, millest on saanud rahva ajalugu. Iga uus põlvkond peab õppima eelmiste vigadest ja rõõmustama nende kordaminekutest, aga neid kogemusi vabadusest või selle puudumisest nad ise kogeda ei saa. Alles on jäänud ainult lood, mida me räägime endale ja üksteisele ning need lood on meie praeguse identiteedi aluseks.

Me oleme vabad üksnes siis, kui mõistame kolme asja. Esiteks tuleb meil endal soovida teise inimese vabadust ja tegutseda selle hoidmise nimel. Teiseks tuleb meil mõista, et keegi enne meid on soovinud meie vabadust ja tegutsenud selleks, et oleksime täna siin, kus oleme. Kolmandaks tuleb meil mõista, et meid on Jumala poolt loodud olenditeks, kelle olemus on olla vaba ja kellel on seetõttu igatsus vabaduse järele.

Kuningas Taavet on Piiblis kirjutanud luuletuse, kus ta Jumalale mõeldes küsib: ”Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla, …” (Ps 8) Kas pole hirmus vastutus? Mis on inimene, et Sina, Jumal, andsid talle nii suure vabaduse ja nii suure vastutuse?

Ükski inimene pole vaba üksinda, mistõttu Jumal on andud meile ainult kaks juhist: pea meeles, et su vabadus on kingitus Jumalalt; pea meeles, et sinu vabadus sõltub teiste vabadusest. Teisiti võib seda öelda nagu Jeesus: ”Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! … (ja) Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Mk 12) Need juhised on lihtsad öelda, aga nende järgimine on keerulisem. Seetõttu on armastuse lahutamatuks osaks andestus. Apostel Paulus tuletab meile meelde: ”Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!” (Kl 3)