Kas Jumal veel jõuab mind armastada?

Mõnikord on teatud tekst nii mõjuv, et seda pole mõtet ümber jutustada, vaid tuleb seda otse tsiteerida. Üks Ameerika kristlik ansambel nimega Casting Crowns on kirjutanud laulu nimega “Stained Glass Masquarade”. Tõlkes laulu nimi võiks olla näiteks “Kiriku vitraaži maskiball”. Laulu sõnum puudutas mind väga ning tõlkisin selle sinu jaoks.

 

Kas siin on keegi, kes on eksinud? Kas siin on keegi, kes on langenud? Kas ma olen ainus täna siin kirikus, kes tunneb end nii väiksena? Sest kui ma vaatan enda ümber, näen ainult tugevaid inimesi. Peagi nad märkavad, et ma ei kuulu nende hulka. Seetõttu ma varjan kõik mu kurvad mõtted, nagu kõik oleks korras. Kui ma mängin nii et teised mu ümber usuvad, võibolla hakkan ka mina uskuma… Nõnda varjan end naeratuse taha. Mängin oma osa nõnda, et kõik näevad mind nõnda nagu mina näen neid. 

Kas me oleme rõõmsad plastikust inimesed, plastikust kirikutes? Kas oleme ehitanud müürid meie nõrkuse ümber ja naeratusega varjame oma valu ja ebakindluse. Aga ometi kutse kõlab ka täna iga murtud südamele. Võibolla siis lõpeb see vitraaži maskiball…

Kas siin on keegi, kes on vahetanud altari näitemängu lava vastu? Etendus on nii veenev ja me teame igat repliiki peast. Alles siis kui keegi pole vaatamas, julgeme olla masendunud ja kokku variseda. Aga kas ma saaksin vabaks kui ma julgeksin lasta sul näha minu tõelist mina selle inimese asemel, kes sa arvad et ma olen? Või kui su silmad avanevad, kas sa hülgaksid minu ja kõnniksid minema? Kas Jeesuse armastus oleks piisav sulle, et sa jääksid siia?

Kas me oleme rõõmsad plastikust inimesed, plastikust kirikutes? Kas oleme ehitanud müürid meie nõrkuse ümber ja naeratusega varjame oma valu ja ebakindluse. Aga ometi kutse kõlab ka täna igale südamele, mis on murtud. Võibolla siis lõpeb see vitraaži maskiball…

IMG_0952