Advenditervitus

Image

nativity-icon

“Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? … Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga! … Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!” (Js 55:1-2a,3,5)

Armsad sõbrad, kallis koguduse pere!

Advendi aeg peaks tuletama meile meelde kahte asja. Esiteks seda, et suurem osa meist inimestest on pöördunud ära Jumalast. Seda me näeme väga selgelt kui kõnnime tänavatel, käime poes, kuulame ncaudiseid või loeme ajalehti. Maailm liigub oma rada ning inimesed loodavad, et Jumal, kui ta olemas on, jätaks nad rahule. Mida sooviks aja Jumal teha? Jõulude ajal tähistatakse ju seda, et Tema sai inimeseks ehk meie sarnaseks ning tuli maailma sinu ja minu pärast. Jõulude ajal soovib Jumal kõnetada kõiki ning öelda meile, kui palju ta meid armastab. Ometi on meil inimestel eriline võime vältida seda kohtumist. Me loome igasuguseid kõrvalisi tähendusi jõuludele ning see lühike aeg südatalvel pühendatakse ostmisele, meeleolu ja tunnete otsingutele, söömisele, joomisele ja kingitustele. See kõrvaline kurnab meid nii läbi, et suur osa meist tunneb üksnes kergendust kui jõulud on jälle möödas.

Nõnda on olnud juba päris kaua ning vastukaaluks sellisele meelsusele luuletas Soome kirjanik Sakari Topelius aastal 1887: “Ei au, ei hiilgust otsi ma, ei taha kulda ka, vaid taeva valgust palun ma ja rahu maailma. See jõulud toob ja rõõmu loob, kes meeled puhtaks, vabaks teeb. Ei au, ei kulda taha ma, vaid rahu maailma.”

Teine asi, mida advent tuletab meelde on see, et Jumal annab meile inimestele veel armuaega. Tema otsib ka täna meid kõiki ja kutsub meid enda juurde kogeme rahu ja armastust, mida miski muu siin ilmas anda ei suuda. Armsad sõbrad, ma räägin teile saladusest, mida osa teist võib-olla juba aimab: Sa ei leia seda rahu või armastust küünalde särast, jõulumuusika meloodiatest, kingitustest, tuttavast ja turvalisest jõulumeeleolust või isegi oma perekonna ja kallimate sõprade juurest. Kõik see on tähtis, aga jõulude sõnum kõneleb millestki veelgi tähtsamast.

Armu leiad sa üksnes Jumala enda juurest ning selleks pead sa teda ennast otsima. Meeleolu haihtub, muusika vaikib, aastatega muutuvad peresuhted ning inimese elu on üürike. Jumala arm aga püsib igavesest ajast igavesti ning seda ei saa meilt ära võtta mitte miski. Apostel Paulus ju kirjutab: “Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Rm 8:38,39)

Sageli me inimesed kujutame ette, et Jumal soovib meid päästa nõnda, et annab meile hulga moraalireegleid ja siis pidevalt kontrollib, kas me elame nende järgi. Jumal aga ütleb: “mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.” (Js 43) Jumal annab meile rahu ka nendel jõuludel nõnda, et annab meile ilma tingimusteta andeks meie patud kui me seda ainult palume. Selgemini kõlab Topeliuse luuletatud jõululaulu salmi lõpp nõnda: ”Jumala poeg, meie päästja on see, kes teeb meid tõeliselt vabaks ning teeb ka meie meeled puhtaks.”

Õnnistatud jõuluaega soovides,
Joona Toivanen