Surm ja kristlik matus
Kõik kristlased, nii elavad kui surnud, kuuluvad kokku ja moodustavad üheskoos Jumala rahva ruumi ja aegu ületava osaduskonna. Kristlasi ei saa lahutada oma Issandast miski, isegi mitte surm (Rm 8:38).
Ülestõusmisusk on määrav aspekt kristlikus surma- ja matusekäsitluses. Kristuse matmine ja surnuist ülesäratamine on kristlaste jaoks selge märk, et ka meile on haud puhkeasemeks enne ülestõusmist ja kõigi Jumala tõotuste lõplikku täitumist. Seepärast ei pea kristlased surma ja surnute pärast olema kurvad nagu need, kellel ei ole lootust (1Ts 4:13).
Oma liikmeid väärikalt maha mattes järgib kogudus Toobiti eeskuju, kes ei jätnud oma rahva seast surnuid maa peale vedelema, vaid mattis nad maha (Tb 1:17–18). Surnute matmisega väljendatakse armastust nii mahajääjate kui ka surnu enda suhtes. Kristlased on pidanud matust armastusteoks, millest Jeesus räägib tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31–46).
Kristlikul matusel on kesksel kohal surma ja kaduvuse tunnistamine, tänu ja palve lahkunu eest. Suur tähendus on hingehoiul: lohutusel, evangeeliumi kuulutamisel, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamisel ning üleskutsel oma elu targalt kasutada. Matus koosneb palvuste ja talituste reast, millega kristlik Kirik oma liikmeid surmateele saadab. Ei saa tõmmata piiri surija saatmise ja matuse ning matuse ja leinajate hingehoiu vahele. Matus algab mõnes mõttes juba surivoodil ja jätkub pärast lahkunu muldasängitamist mälestamise kujul. See peatükk käsitleb talitusi ja palvusi alates puusärki panekust ning lõpetades mälestamisega. Sobivat ainest leiab ka peatükist “Haigete armulaud ja hingehoid”.
Matusetalitus toimub: a) kolmeosalisena – ärasaatmine, matusetalitus kirikus/ kabelis ja muldasängitamine surnuaial; b) kaheosalisena – matusetalitus ja muldasängitamine surnuaial; c) üheosalisena – haual või krematooriumi kabelis. Pärast tuhastamist võidakse urn asetada hauda eraldi vaimuliku talitusega. Inimene loetakse kiriklikult maetuks, kui on toimunud mullapanek. Kohaliku tava järgi toimub mullapanek ehk matmine haual või kirikus/ kabelis. Tuhastamise puhul toimub mullapanek alati enne tuhastamist matusetalitusel krematooriumi kabelis või kirikus.
Matuse läbiviimise ja kirikuraamatusse sissekandmise eest vastutab vaimulik. Tema volitusel võib talitust pidada ka ilmik, kelleks võib olla täieõiguslik koguduseliige.