Kogudus sai peapiiskopi visiidist julgustust

Tartu Maarja kogudusele oli 15. jaanuar oluline päev. Kogudust väisas peapiiskop Urmas Viilma. Temaga koos tegid ringkäigu kiriku ehitamise sihtasutuse nõukogu liikmed.

Kord kuus kesknädalal kogunevad koguduse eakad teelauda, ollakse osaduses, räägitakse oma rõõmudest ja muredest, õnnitletakse sünnipäevalapsi. Kui teetunni korraldaja Helle Aarsalu sõnul on tavapäraselt osalejaid paarkümmend, siis seekordne kogunemine sai tõeliselt suurejooneline. Laud kaeti kogudusemaja saali, kus jumalateenistusi peetakse, ja alguspalve pidas peapiiskop Urmas Viilma. Koguduse rõõm oli suisa mitmekordne, sest vaid paar päeva tagasi saadi kaheksa kuu pikkuse ootamise järel endale õpetaja – Timo Švedko, kes jätkab hooldajaõpetajana teenimist ka Rannus.

Innustust spordist

Enne teelauda jõudmist alustati kohtumist peapiiskopiga aga taastatava kiriku juures, kus sihtasutuse juht Silvia Leiaru tegi koos ehitusinsener Riivo Klaasiga ringkäigu. On ju kirikuhoones käidud küll ja nagu jutuks tuli, on siin palli visanud peapiiskopki ja karatevõistlustel käinud siinne noor koguduseõpetaja. Ent tõeliselt innustav oli taas kohapeal tehtut näha, kuulda, kuhu tulevad kogudusetööks mõeldud ruumid, ette kujutada, et üles torni tuleb kolumbaarium.

Võiks öelda, et tajutav oli energia liikumine, mõtete ja ideede sünd, mis tekib ühisest eesmärgist. Seda toetasid koguduse teenimispiirkonda kuuluvate valdade Kambja vallavanem Aivar Aleksejev ja Luunja vallavanem Aare Anderson, praost Ants Tooming ning muidugi kolmaski sihtasutuse nõukogu liige, endine spordiarst ja poliitik Toomas Savi. Ühiselt leiti, et lisaks laulupeoloole on Tartu Maarja kirikul osa meie spordiajaloos.

Koguduse juhatuse esimees Lea Saar tõi välja toreda fakti, et oma elu viimased 34 aastat koguduses köstriks olnud Juhan Kurrik (1849–1922) andis 1878 välja „Turnimise raamatu“. Nii ulatub koguduse seos spordilooga päris kaugele minevikku. Rääkimata siis Jaan Taltsist või Jaak Uudmäest, kes on harjutanud spordihoonena kasutusel olnud kirikus ja toonud meile olümpiamedaleid.

Tõdeti, et kuigi spordisaali aeg võib tunduda kurvastav, oli see siiski kogudusele õnnistuseks. Muidu oleks 1941. aastal pommitabamuse saanud varemed lihtsalt lammutatud. Nüüd on aga saabunud aeg, et 178 aastat vanast hoonest võiks midagi ilusat sündida. Innustunult lubasid peapiiskop ja Toomas Savi suhelda Eesti olümpiakomiteega võimaliku toetuse osas kiriku taastamisel. Teeme spordist ja nõukogudeaegsest spordisaalist loo, mis hoidis müürid püsti, oli ühine mõte.

Oodata ei saa

Teelauas kuulati peapiiskopi kõnet, kus ta toonitas, et eestlased ei ole usu suhtes ükskõiksed. Viimase 30 aasta jooksul on kasutusele võetud, taastatud või ehitatud üle poolesaja luteri kiriku või kabeli. Kui räägitakse, et kirik ei ole päevakajaline ega moodne, siis miks ehitada kirikuid, oli ja on peapiiskopi küsimus, mida ta on esitanud erinevatel koosviibimistel.

Vestluses kitsamas ringis kõneldi koguduse kammerkoorist ja Maarja kogudusest kui misjonikogudusest. Lea Saar kinnitas, et kogudust teeninud Joona Toivaneni ja tema abikaasa Helene minek möödunud suvel misjonitööle Myanmari puudutas väga koguduseliikmeid, sidus neid ja hoidis koos. Vaatamata õpetaja puudumisele töö jätkus ja põhjust oli peapiiskopile kiita nii vabatahtlikke kui koguduse tuumikut. Uuel õpetajal tuleb jätkata tööd valdades, samuti erinevate ühendustega, sest kogudus ei istu ega saa oodata, kuna inimesed kirikusse tulevad, kinnitas juhatuse esimees.

Kõneldi veel kiriku taastamise rahastamisest ja peapiiskop lubas omalt poolt kaasa aidata, et leida tuge kaugemalt. Julgen arvata, et kohtumine oli kõigile julgustav.

Rita Puidet

Postitus on ilmunud täismahus ajalehes “Eesti Kirik”