Kristus on üles tõusnud!

Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Rm 8:28

Armas Tartu Maarja kogudus!

Head sõbrad ja toetajad!

Tänavused ülestõusmispühad jõuavad meieni hoopis teisel moel kui oleme harjunud. Koroonaviiruse pandeemia on haaranud suure osa maailmast ning on enesega kaasa toonud palju rahutust ja teadmatust. Oleme kogudusega püsivalt palunud lahendust keerulisele olukorrale ning palvetanud kõigi inimeste hingerahu ja meelekindluse pärast. Kui oluliseks on eriti praegusel ajal muutunud Jeesuspalve: „Issand, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu, patuse peale.“ Sellisel lakkamatul palvel on kristlik kirik püsinud läbi aegade.

Igal pühapäeval palvetab kirik kogu maailmas, et Issand hoiaks meid kõiki evangeeliumi õpetuses ning et Tema arm saaks suureks kõigi taganenute juures. Oleme palunud, et Ta ärataks kadunud poegades ja tütardes igatsuse isakodu järele ning et Ta õnnistaks kõigi rahvaste juures Tema kiriku kuulutust halastusest ja armastusest. Oleme palunud usulist ärkamist ja seda, et inimesed osutaksid rohkem hoolivust üksteise suhtes. Seda kõike oleme võinud siin ja seal järjest enam märgata olukorras kus viirus jätkuvalt levib.

Jumal lasi viirusel levida üle maailma ning tungida ka kõige kättesaamatutesse kohtadesse. Sellest on haaratud kõik mandrid ja riigid, kuningakojad ja valitsused, spordiareenid ja meelelahutusasutused, linnad ja külad, haiglad, kogudused ning perekonnad. Kas oleme mõelnud, et kui me palvetame ja Jumal vastab meie palvetele, kas ei ole ehk kogu praegune maailma olukord vastus meie kõikide palvetele?

Me üldjuhul püüame peletada sellised mõtted endast eemale, sest meie teadvuses on kindel teadmine, et Jumal on hea. Tihti mõistame seda nii, et kui Jumal on hea, siis ei lase Ta õnnetustel juhtuda meie eludes. See tähendab meile enamasti seda, et kõik mida tajume halvana, ei saa tulla Jumalalt. Me oleme harjunud eraldama Jumalat ja õnnetusi. Ja kui õnnetused meid tabavad, siis kipume neile keskenduma ning need muutuvad meie silmis järjest suuremateks. Selliselt hädad ehmatavad meid. Kuid mida rohkem me uurime Jumala Sõna, seda enam me näeme Issandat, kelle olemuseks on kõigeväelisus ja armastus, kellelt tuleb õndsus ja pääste ja kes laseb kõik tulla heaks neile, kes Teda armastavad.

Kui me süveneme Pühakirja, siis näeme selgelt, et Issand on loonud kõik, Temalt tuleb ja Temasse suubub kõik. Tema valitseb nii nähtava kui nähtamatu maailma üle. Tema on kõigeväeline Jumal, kelle olemus on armastus ning vaid Temalt tuleb elu, kogu õnnistus ja pääste. Kõik need omadused ilmnevad alati koos, igal ajahetkel, kõikides olukordades ja mitte kunagi ei ilmne need erinevatel aegadel ja eraldi. Nii on see ka praegu.

Seega meie südame hoiak peaks saama korrigeeritud teadmisega, et elav Issand valitseb kõige üle. Seda tõde tuletab meile eriti selgelt meelde Iiobi raamat, kus Iiobile, kes oli väga raskes olukorras, ütles tema naine: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!” Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu. See kirjakoht aitab meil korrigeerida oma südame tunnetust ning säilitada julgust ja lootust olukorras, kus kõik on ümberringi muutumises.

Me näeme kuidas praeguses olukorras muutuvad inimeste arusaamad, riigid, töökorraldused, koolid, ettevõtted, muutub koguduste elu. Me näeme kuidas koroonaviiruse kriis muudab maailma meie ümber. Aga kas ka meie südamed muutuvad? Kas meie südamed muutuvad selliselt, et neis saaks ülistatud Issanda nimi? Kas tugevdab käesolev aeg meie usku?

Me ei ole ju ainult füüsiliselt oma kodudes karantiinis. Praegune eriolukord on meid käsukorras pannud kokku oma lähedastega. Oleme sunnitud neile rohkem silma vaatama, nendega aega veetma. Me oleme karantiinis ka iseendaga. Nüüd kui rahmeldamist on vähem, saame keskenduda oma südamele ning vaadata otsa iseendale. See on aeg mil saame mõelda sellele, missugune on meie suhe Jumalaga. Kas meie usk on muutunud usaldavaks ning kas usaldusest on saamas ustavus? Millises suunas oleme seni vaimulikus plaanis liikunud? Jumal on lubanud peatuda elul meie ümber, et saaksime endile esitada need küsimused.

Seega elutempo vähendamine ning mõttesse jäämine võib meile kõigile olla suureks õnnistuseks. Meie igapäevane elu on oma olemuselt üldjuhul väga enesekeskne ning võib meie hingele olla ohtlik, sest enamasti juhivad seda meie endi soovid ja eesmärgid. Jumala Sõna juhib aga meie tähelepanu sellele, et Jumal on peatanud erinevatel aegadel väga erinevaid inimesi selleks, et neid endid kaitsta ja juhtida tagasi eluteele. Ei ole olemas suuremat õnnetust kui see kui Jumal meist möödudes jätaks meid raskesse olukorda sellistena nagu me oleme.

Pühakirjast leiame loendamatu hulk näiteid, kus Jumal peatab inimesi, et suunata neid õndsuse teele. Jumal peatas Aadama pärast pattulangemist ning hüüdis teda: „Kus sa oled?” Aadam oli valinud lahusoleku Jumalast ning sellega ka surma, kuid Jumal peatas tema näidates sellega üles oma armu ja halastust. Jumal peatas Kaini sõnadega: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!”

Me tuletame meelde Noad, kes elas oma elu nagu teisedki inimesed, kuid Jumal peatas tema tavapärase elurütmi ja ütles talle: „Tee enesele laev.“ Ja Noa ehitas laeva kümneid aastaid, kuid see kõik tõi talle ja tema perele elu ja pääste. Jumal peatas Aabrami ning juhtis ta eemale tema kodukohas valitsevast ebajumalate kummardamisest. Ta ütles: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!“ Ja nii Jumal peatas paljusid suunates neid läbi raskuste eluteele. Jumal peatas ka Moosese elu lausa neljakümneks aastaks enne kui too sai minna Iisraeli rahvast Egiptusest välja tooma Issanda abiga, mitte omal puudulikul moel. Selliseid näiteid on Pühakirjas tohutul hulgal.

See kõik sütitab meie südametes lootuse, et ka praegune elutempo pidurdumine ei ole asjata, vaid läbi selle tahab Jumal pakkuda midagi enamat kui on meie endi rahmeldamine. Käesoleva olukorra kaudu kutsub Jumal meid kõiki pöörama oma pilgud Tema poole. Temaga koos käies saame kord kanda mitte hävinevat, vaid igavest vilja. Issandaga koos on inimestel igavese elu lootus ja seda ei saa hävitada ükski raskus siin maa peal. Praegune olukord võimaldab usklike südametes kerkida esile lootusel.

Kui me vaid paluksime rohkem meie Õnnistegija sõnadega: „Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!” Ja nii käies koos Issandaga, tuleb aja jooksul mõistmine, et neile kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. Nagu kirjutab apostel Paulus: „Ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“

See teadmine muudab meie südameid, muudab kogu meie elu. Ja kuigi paljud meist on praegu keerulises olukorras, siis ometi kinnitab meie usku see, et me ei kaota selle läbi Jumala õnnistust ning et Jumal uskuvatele hingedele kõik laseb tulla heaks. Isegi kui me läbime raskeid aegu, siis kõige parem on ootamas ees igaüht, kes ei kaota lootust ja usku Issandasse. Tema valitseb olukorra üle. Tema on Kristuse surma ja ülestõusmise kaudu juba võidu saavutanud, meil tuleb see vaid usus ja lootuses vastu võtta. Meie elu ei ole meie endi, vaid Issanda käes. Me kõik oleme Issanda päralt. Ja ühel päeval võivad kõik usklikud kohtuda Temaga, kartmata ühtki viirust või muud häda.

Siis pühib Ta ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud (Ilm 21:4). Ja siis saabki tõeks see lootus, mis oli raskel ajal: neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. Säragu see lootusekiir ka meie kõigi südametes, säilitagem usk ning püsigem julgelt sellel ahtakesel teel, mis viib Issanda poole ja ellu. Usklik inimene võib julgelt loota Kristuse päästele! Soovin teile kõigile rahulikke ning lootusrikkaid ülestõusmispühi! Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!

Õnnistussooviga

Timo Švedko

EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja