Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! (Jh 14:27)
Kallis lugeja! Siseneme jõulude ootuse aega ehk advendiaega tänavu vägagi rahutul ajal ning paljudel meist on kindlasti mõttes kriisid ja terror kõikjal maailmas. Advendiaeg on ootuse ja rahu aeg, aga kust leida rahu kõige selle rahutuse keskel? Millist rahu me aga igatseme? On olemas kaht sorti rahu, millest üks on sisemine ja teine väline. Sisemine rahu sünnib kindlustundest, armastatud olemise tundest ja elu eesmärgipärasuse tajumisest. Väline rahu tähendab aga seda, et saame elada turvalises riigis, et me ei pea kartma, kui soovime õhtul jalutama minna ning et meil on toit laual, riided seljas ja katus pea kohal. Nii sisemine kui ka väline rahu on olulised, tähtsam neist on siiski sisemine rahu, mida võime kogeda oma südames.
Võime mõelda täna ka neile eelnevate põlvede eestlastele, kelle ümber polnud välist rahu või kaunist kodumaad ning kes pidid tähistama jõule Siberis või sõja eest põgenedes kusagil kaugel välismaal. Kuidas väljendus nende elus Jumala hoolitsus? – Jumala armastus meie elus ei väljendu selles, et meie ümber oleks alati rahulik. Mitte keegi ei ole usklik raha, edu või Jumala maise õnnistuse pärast. Jumala Poeg ei tulnud ju meie maailma suure isanda või kuningana, vaid Ta sündis lihttööliste perre Petlemma külakeses väikeses laudas. Ta sai küll kuulsaks oma eluajal, aga maine au ei huvitanud teda. Kui Ta oli oma kariääri tipul, lasi Ta end kinni võtta ning surma mõista tühiste süüdistuste pärast. Väljaspool Jeruusalemma linna ristil rippudes, kannatades ja surres vaatasid paljud inimesed Tema peale – kes põlguse, kes kurbusega. Nad vaatasid inimest, kes oli väitnud end olevat Jumala Poeg. Võib-olla mõtlesid nad, et kes iganes Ta oli, on Ta varsti surnud ja mõne aasta pärast ei mäleta Teda enam mitte keegi. Jumala suurim võit saavutati aga siis, kui kogu maailm arvas, et Ta kaotas. Surm ise oli kaotanud oma võimsuse.
Kui kristlus tundub Eestis olevat nõrk, ongi see just kõige tugevam. Kes veel Eestis võib kindlalt kuulutada, et surma võim on kadunud? Surm ei ole kõige lõpp, vaid uue algus. Jeesus suri, et meie ei peaks surema ning seetõttu tuli Ta siia maailma 2000 aastat tagasi. Ta väitis, et on Jumal ning pealtnägijate tunnistuste järgi polnud Ta ei hull ega ka õel valetaja. Järelikult oli Ta tõesti see, kes Ta väitis end olevat: Jumala Poeg.
Usklik olla tähendab olla armastatud. Usklik olla tähendab, et saame alati uskuda andestusse. Usklik olla tähendab anda andeks, paluda andeks ja uskuda, et sulle on andestatud. Usklik olla tähendab uskuda kohutavat ebaõiglust: Jumal võib anda andeks inimesele, kellele mitte keegi ei taha andeks anda. See on hea uudis meile kõigile, sest mõnel päeval võin see inimene olla mina. Seda kõike tähendab Jumala Poja tulek maailma Petlemmas, Tema surm ja ülestõusmine. See on jõulude tähendus, mis annab rahu, armastuse ja andestuse südamesse, mida mitte miski ei saa meilt ära võtta. See annab julguse ka vägivalla ja hirmu ees, sest surmal pole enam meelevalda meie üle. Teisel pool elu ja surma piiri ootab meid Taevase Isa armastus.
Õnnistatud advendiaega soovides,
Joona Toivanen
Sügis on käes. Igas aastaajas on midagi ilusat, mis võib juhtida meie tähelepanu elule koos Jumalaga. Loodus annab meile märku, et üks aastatsükkel jõuab lõpule ning nähtav elu kaob selleks, et kevadel jälle õitseda.
Mõnikord on ka meie usuelus sügisperioode, millal meile tundub, et on tõesti raske uskuda või raske olla usklik. Pane tähele, et sinu usu tugevus ei sõltu aga su tunnetest, vaid Temast, kellesse sa usud. Sa usud Jumalasse, kes on võitnud surma ning kelle armastus sinu vastu ei saa otsa. Sa usud Isasse, kes on andnud sulle oma käsud inimeste omavaheliste suhete kasutusjuhendiks. Need juhised on antud meile selleks, et kaitsta meid üksteise isekuse eest. Kõik me oleme aga sama väärtuslikud Jumala jaoks.
Sellest sügisest on internetis eesti keeles kättesaadav üks tähtis kodulehekülg, kus on võimalik leida infot usu põhiküsimuste kohta. Sooviksin levitada infot lehekülje kohta ning soovitan ka sinul reklaamida lehekülge oma tutvusringkonnas.
Teoloogiamagister Liisa Rossi kirjutab seal järgmiselt:
Inimeste silmis määratakse meie väärtus sageli võimete, staatuse, raha, välimuse jms alusel. Me võime tunda, et me pole piisavalt head – eriti kui me ei suuda vastata väljastpoolt tulevatele ootustele. Ometigi ei sõltu inimese tõeline väärtus ühestki ülalnimetatud asjast. Mitte kellelgi pole õigust meie väärtust hinnata. Ainus, kes seda teha võib, on Jumal, kes meid on loonud. Tema ei loonud meid ilmaasjata, juhuslikult, vaid eesmärgi ja armastusega. Piiblis öeldakse, et Jumal lõi inimese oma näo järele, hinnalisemana, kui on ükski teine olend maailmas.
Sina oled kujundatud ja loodud Jumala poolt Tema armastatud lapseks. Sa oled ainulaadne isik ja mitte keegi ei saa siin maailmas sinu kohta enesele võtta. Sa tähendad Jumalale väga palju – nii palju, et Ta lasi oma ainusündinud Pojal ristil surra, et sind pattudest vabastada. Sa ei pea oma hinda tasuma. Sa oled hindamatult kallis, sest Jumal, sinu Päästja, on su loonud ja armastab sind.
Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.
(Ps 139:14)
Õnnistatud sügisaega soovides,
Joona Toivanen
Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? (Ap 2:4–7.)
Osalesin mõnda aega tagasi oikumeenilisel konverentsil Lõuna-Saksamaa väikekülas, Josefstalis. Grupis oli kristlasi protestantlikest kirikutest ja õigeusu kirikust paljudest Kesk- ja Ida-Euroopa maadest ning konverentsi töökeelteks oli saksa ja inglise keel.
Igal hommikul ja õhtul kogunesime kabelisse ühisele palvusele, kus teatud osad oli kõikidele arusaadavas keeles, aga Meie Isa palve luges igaüks oma emakeeles. Palve ja Jumala ülistuse keel oli meie kõikide jaoks erinev, aga ometi ühine!
Kuuldes Meie Isa palvet loetavat eri keeltes, tuli mul paratamatult meelde Apostlite tegude raamatu algus, kus jüngrid täis Püha Vaimu ülistasid Jumala suuri tegusid iga Jeruusalemmas parajasti viibiva rahva emakeeles. Palve keel ja ülistuse keel muutus tol päeval arusaadavaks kõikidele rahvastele. Võib-olla mäletad Vana Testamendi lugu Paabeli tornist. See torn oli järjekordne sümbol inimeste uhkusest ja soovist haarata endale Jumalale kuuluv au. Seetõttu segas Jumal inimeste keeled, mistõttu jäi torn lõpuks ehitamata. Nelipühal aga eemaldas Jumal keelte barjääri ning Püha Vaim tegi Jumala rõõmusõnumi teatavaks kõikidele rahvastele.
Armas lugeja! On tähtis kuuluda kogukonda ja on tähtis tunda oma maa ja rahva ajalugu. Veel tähtsam aga on teada, et me kõik oleme üks Jumala rahvas ning me oleme kõik kutsutud jagama Jumala rõõmusõnumit üksteisega. Me ei ole eelkõige eestlased, venelased, soomlased, rootslased, türklased, indialased, hiinlased, sudaanlased või mõne muu rahvuse esindajad, vaid me oleme Jumala omad, Tema lapsed ja Taevariigi kodanikud. Kui me kohtume inimestega, ei kohtu me gruppide, religioonide, stereotüüpide või rahvustega, vaid alati inimestega, kelle Jumal on loonud. Ära arva, et sa tunned inimest ainult seetõttu, et suudad lahterdada teda tema poliitiliste, religioossete, rahvuslike või muude vaadete pärast. Iga inimene on tutvumist väärt. Iga inimene on Jumalale armas. Iga inimene võib olla sinu jaoks ligimene. Iga inimene vajab Jumala armastust ja ligimese hoolitsust. Iga inimene vajab evangeeliumit ning selleks on Jumal andnud just sinule oma Püha Vaimu anni!
Kuigi räägime erinevaid keeli ja oleme erinevast rahvusest, on Jumal kinkinud meile armu Jeesuse Kristuse lunastustöö pärast. Oleme saanud ristimises Püha Vaimu anni ning Temas me saame palvetada Taevase Isa, meie ühise Isa poole: Meie Isa… Isä meidän… Our Father… Vater unser… Patre hemôn… Vadir vor… Pater emon… Notre Pere… Ojeze nosz… Mi Atyonk… Teve Musu ace… Tatal nostru…
“Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? … Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga! … Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!” (Js 55:1-2a; 3; 6)
Armsad sõbrad, kallis koguduse pere!
Advendiaeg peaks tuletama meile meelde kaht asja. Esiteks seda, et suurem osa meist, inimestest, on pöördunud ära Jumalast. Seda me näeme väga selgelt, kui kõnnime tänavatel, käime poes, kuulame uudiseid või loeme ajalehti. Maailm liigub oma rada ning inimesed loodavad, et Jumal, kui Ta olemas on, jätaks nad rahule. Mida sooviks aga Jumal teha? Jõulude ajal tähistatakse ju seda, et Tema sai inimeseks ehk meie sarnaseks ning tuli maailma sinu ja minu pärast. Jõulude ajal soovib Jumal kõnetada kõiki ning öelda meile, kui palju Ta meid armastab. Ometi on meil, inimestel, eriline võime vältida seda kohtumist. Me loome igasuguseid kõrvalisi tähendusi jõuludele ning see lühike aeg südatalvel pühendatakse ostmisele, meeleolu ja tunnete otsingutele, söömisele, joomisele ja kingitustele. See kõrvaline kurnab meid nii läbi, et suur osa meist tunneb üksnes kergendust, kui jõulud on jälle möödas.
Nõnda on olnud juba päris kaua ning vastukaaluks sellisele meelsusele luuletas Soome kirjanik Sakari Topelius aastal 1887: “Ei au, ei hiilgust otsi ma, ei taha kulda ka, vaid taeva valgust palun ma ja rahu maailma. See jõulud toob ja rõõmu loob, kes meeled puhtaks, vabaks teeb. Ei au, ei kulda taha ma, vaid rahu maailma.”
Teine asi, mida advent tuletab meelde, on see, et Jumal annab meile, inimestele, veel armuaega. Tema otsib ka täna meid kõiki ja kutsub meid enda juurde kogema rahu ja armastust, mida miski muu siin ilmas anda ei suuda. Armsad sõbrad, ma räägin teile saladusest, mida osa teist võib-olla juba aimab: sa ei leia seda rahu või armastust küünalde särast, jõulumuusika meloodiatest, kingitustest, tuttavast ja turvalisest jõulumeeleolust või isegi oma perekonna ja kallimate sõprade juurest. Kõik see on tähtis, aga jõulude sõnum kõneleb millestki veelgi tähtsamast.
Armu leiad sa üksnes Jumala enda juurest ning selleks pead sa Teda ennast otsima. Meeleolu haihtub, muusika vaikib, aastatega muutuvad peresuhted ning inimese elu on üürike. Jumala arm aga püsib igavesest ajast igavesti ning seda ei saa meilt ära võtta mitte miski. Apostel Paulus ju kirjutab: “Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.” (Rm 8:38-39)
Sageli me, inimesed, kujutame ette, et Jumal soovib meid päästa nõnda, et annab meile hulga moraalireegleid ja siis pidevalt kontrollib, kas me elame nende järgi. Jumal aga ütleb: “Mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.” (Js 43:25) Jumal annab meile rahu ka nendel jõuludel nõnda, et annab meile ilma tingimusteta andeks meie patud, kui me seda ainult palume. Selgemini kõlab Topeliuse luuletatud jõululaulu salmi lõpp nõnda: ”Jumala Poeg, meie Päästja on see, kes teeb meid tõeliselt vabaks ning teeb ka meie meeled puhtaks.”
Õnnistatud jõuluaega soovides,
Joona Toivanen